Sütelkõndidest

Miks inimesed sütel kõnnivad, seda täpselt me ei tea.
Oma hirmude ületamiseks. Enesekindluse saavutamiseks. Energiataseme, vibratsioonide tõstmiseks. Puhastumiseks. Neid tõmbab mingi ürgne kutse sütelkõnnile. Tuleenergiaga (tuleinglitega) kohtumiseks. Igavusest. Tervenemiseks. Lõbu pärast. Uudishimust. jne.
Eks igas vastuses on terake tõtt.

Ja iga sütelkõnni läbiviija toimetab veidi omamoodi ning iga tulerada saab veidi erinev. Sest tegelikult valmistavad söeteed ette kõik need, kes kohale tulnud.
Tavaliselt teeme söeraja 4-5 meetri pikkuse. Selleks kasutame lehtpuuhalge, millest valmistame tuleriida. Lepahalgudest saab jahedamad söed, kasehalgudest kuumemad.

Tulistel sütel kõndimisel ei põletata tavaliselt jalataldu ning selle seletamiseks, miks on see nii, on esitatud erinevaid väiteid.
Füüsilises plaanis püütakse seletada sütelkõnni ohutust Leidenfrost´i effektiga, kus naha pinnale tekkib kaitsev niiske kiht. Samuti on põhjuseks söed, millel on väike soojusjuhtivus ja nad ei kõrvetagi põgusal kontaktil nahka.
Teine levinud arusaam on selline, et ühise eesmärgiga kogunenud inimeste mõttejõud aitab valmida sellisel söerajal, et teelised ei saagi põletusi.
Kolmandaks peetakse tähtsaks kõrgema jõu sekkumist ja siis on kaitsvaks ning hoidvaks väeks tuleinglid. Sel puhul on oluline koosviibijate soov ja palve.
Kogemuste põhjal võime väita, et piisava grupi inimeste olemasolul saab loodud selline söerada, kus võib kõndida ka ettevalmistusetappi mitteläbinu. Ja lapsed, kes ei tea justkui suurt midagi näiteks meditatsioonist ja häälestusest, kõnnivad samuti üle söeraja, kui on saanud aru, et karta pole seekord midagi.

Väidetavalt eelnevalt alkoholi pruukinud põletavad end kindlasti. Seepärast pole meie sütelkõnniüritustel lubatud sellisel kombel julguse kogumine.

Mõnikord tekivad siiski jalataldade alla väikesed põletusvillid. Need ei tee tavaliselt juba järgmisel päeval muret. Sellisel puhul on meie arvates toimunud teatav teraapia, sest villid tekivad täpselt sellistele jalatalla punktidele, mis vastavad tsooniteraapiast tuntud mingi kehaosa või -organi piirkonnale. Kas on põhjuseks haiget kohta tähistava punkti kaitsevõime nõrgenemine või inglite tervendav töö, see jäägu igaühe enese äratundmiseks.

Ajal, mil tuleriit alles põleb, toimub teatud häälestumisprotsess, mille käigus valmistame ennast ette tulega kohtumiseks. Tarvilik on viibida rajasüte valmimise juures ning lülitada välja mõtted argimuredest ja probleemidest. Rahuneda, muutuda tasakaalukamaks. Üheks võimaluseks on läbida meie põldudele laotud kivilabürint või -spiraal.

Kui söerada on valmis, siis kindlasti pole raja ületamine kohustuslik. Iga inimene tunneb enese sees, kas ta tahab ja julgeb rajale minna. Vaadates enese ees hõõguvat rada, on rajale astumine sama loomulik, kui mitteastumine. Ja kui natuke aega ennast kogutud, võib uuesti  minna. On juhtunud, et keegi, kes on sütelkõnniüritusele vaid vaatama või sõpra julgustama tulnud, teadmisega, et sütelkõnd pole tema jaoks, siiski ka ise ületanud raja. Ning on ka kindla teadmisega tulnuid, et igal juhul lähevad rajale, siiski seekord viimasel hetkel kõrvale astunud.

Sütelkõnniriitusi viime me läbi tavaliselt pööripäevadel ja muudel pöördelistel päevadel.


 

Pilte toimunud sütelkõndidest